Helme ordulinnuse vahetusse lähedusse kujunes 18.sajandi lõpuaastatel välja uus mõisasüda. Mäerinnakul asuv härrastemaja on korduvalt ümber ehitatud. 1797.aastast pärineva  J.Chr.Brotze visandi järgi oli hoone poolkelpkatusega mille harju kroonisid neli mantelkorstent. Fassaadi liigendasid tihedalt akende vahele jaotuvad pilastrid. Peasissekäigu kohal asus neljale sambale toetatud metallrinnatisega rõdu. Ilmselt kasutati rõdu vaateplatvormina: siit oli hea pilku heita ordulinnuse varemetele ning ühele varasemale ja stiilipuhtamale inglise pargile Eestis.

Mitmel pool kirjanduses on pargi rajajana nimetatud 18.saj. lõpu mõisaprouat E.D. von Anrepit. Pargis leidsid koha paviljonid, grotid, vallikraave ühendavad sillad. 1805.a. püstitati Helmesse esimese Fr. Schillerile pühendatud mälestusmärgina Euroopas graniitobelisk. A. von Rennenkampfi (1783-1854) mälestuseks kerkis tollane mõis esile oma arvukate punasekatuseliste hoonetega, sarnanedes väikese hästiehitatud külaga. Akende alt said alguse viljapõldudeni laiuvad juur- ja puuvilja- ning lilleaiad, kus juba siis asusid soojad kasvuhooned. Pidulikel puhkudel korraldati pargis ilutulestikku. 1866a. ostis mõisa G. von Transche. Varsti omandas mõisa V.Stryk. 1920.a. mõis võõrandati  eesti maaseaduse põhjal. Mõisas alustas 1924.a. tööd Helme Põllutöökool ning on seal asunud praeguseni.